Isegi kui see tundub omamoodi nali, sarnane teemaga lõppu Iinternet 2000. aastate algusest saadik väide, et "Internet on aegunud” kuulub ühele neist, kes selle pool sajandit tagasi asutasid.
Lawrence Roberts, asutaja ARPANET, teatas oma artiklis, et praegune süsteem mis koosneb andmepaketid see ei vasta mõne kaasaegse rakenduse nõuetele (voce ja video), mida kasutavad üha enam Interneti praegune väga suur hulk kasutajaid ja suudab selle olukorraga vaevu toime tulla.
Internet on katki. Ma peaksin teadma: ma kujundasin selle. 1967. aastal kirjutasin esimese plaani tänapäeva Interneti esivanemale Advanced Research Projects Agency Network ehk ARPANETile ning juhtisin seejärel meeskonda, kes selle kavandas ja ehitas. Põhiidee oli jagada olemasolevat võrguinfrastruktuuri, saates andmeid väikeste sõltumatute pakettidena, mis, kuigi need võivad saabuda erinevatel aegadel, jõuavad siiski üldiselt sihtkohta. Andmeliiklust juhtinud väikesed arvutid – ma nimetasin neid liidesesõnumite protsessoriteks ehk IMP-deks – arenesid tänapäevasteks ruuteriteks ja pikka aega on need võrgu fenomenaalse kasvuga sammu pidanud. Siiani.
Robertsi pakutud lahendus on süsteemi täielik taaskasutamine võrgud uut tüüpi ruuteritega teabe edastamiseks pidevalt, ilma katkestusteta, et kõrvaldada väga pikad viivitused andmepakettide vahel ja selliste pakettide kadumisest põhjustatud vead.
Tulemuseks on see, et liikluse suunamine voogude, mitte üksikute pakettide järgi, parandab võrkude kasutamist. Kõrvaldades traditsioonilistele ruuteritele omased liigsed viivitused ja juhuslikud pakettakad, täidab voohaldus sidelingid rohkemate andmetega ning kaitseb kõne- ja videovooge. Ja see teeb seda kõike ilma ajatestitud TCP/IP-protokolli muutmiseta.
Selle kohta, kuidas Internetti "päästa" saab, leiate lähemalt lähitulevikus siin.
