Kitsal teel kohtuvad siil ja kass. Kass laseb lahti, aga laseb kurjakuulutava mjäu, sest siili ogad on oma eesmärgi täitnud. Kass vaatab teravalt siilile otsa, siil naerab rahulolevalt ja äkki tuleb talle mõte:
– Kuule, kallis Kass (rõhutab viimast sõna, sarkasmiga), ma ütlen, et huvitav oleks minu katsejänes olla (kass sipleb)...tere-tere! ilma igasuguse irooniavarjundita...kassid võivad täita ka seda suurepärast rolli inimeste arengus...teate küll, need söödad, mis toidavad meile varblasi ja õunu...Seega...ma olen hoopis teie pealtvaataja. Ahne pealtvaataja…
Kass mõtleb kaks korda ja kuigi siili pakkumine pilgutab talle silma, ei kõla midagi õigesti. Siirus ei ole siilile omane...välja arvatud siis, kui sa tabad ta ootamatult ja ta unustab oma selgroogu pehmendada...(ütleme)
– Minu merisea seisundi pealtvaataja? küsis Matza nina keerutades.
– Teie ilmingute pealtvaataja üldiselt, vastas siil, vaadates teda peaaegu õrnalt.
– Noh, siis olete kaks korda võitnud. Mida rohkem saateid teete, seda rohkem märkmeid teete ja faili sisestate.
– Sain aru, et meistrivõistlusteks tuleb treenida tugitooli tagaistmel ja punaste narmaste teritamises laua taga. Lihtsalt pealtvaatajast poleks sulle kasu. Aga sa ei saa mind lüüa. Ja-siis...kes veel su veidrustest aru saab nagu mina?!...Annan sulle vastuse, peale selle...nii, et sa oled kaks korda võitnud (vähemalt!), ütles siil viimase argumendina, võttes kassi keskelt ja kandes lava (vastavalt söögilaua) poole. “lahkamine”).